Paris, je t'aime

väärtfilm
http://www.imdb.com/title/tt0401711/

Folkmill - Madis Mäekalle

Ühest mehest see lugu 
kellest peetakse lugu '
tema nimi on Madis Mäekalle
Teda igaüks teab 
naesed tõstavad pead 
ja siis rōōmsaste viipavad talle
Madisel on ka üks sõber Immu 
kes aeg-ajalt viskas ühe vembu 
Naeste rōemuks ta trombooni puhus 
vahest valesti - see oli juhus

REF: 
Kas Tallinnas Saares või vōrokeste maal 
kus iganes pidu seal tantsib üks paar 
olgu Piret või Pille või Malle 
ikka rōemus on Madis Mäekalle

Kui on kurb või on paha 
või kui puudu on raha 
Madis aitab ja teebteile nalja 
Et ka Kai räägib lugu 
haige koha peal puhub 
Kui on tarvis tõmbab noa kõhust välja 
Mõnus mees on see Madis Mäekalle 
kutsub lustlikult ka Mimmu alle 
Himmu see ka üks Madise sõber 
psühholoog mitte mingine põder

REF: Kas Tallinnas ...

Üks talv oli see jube 
libe oli tee 
Madis mütakil istuli kukkus
Aga igav oli maas 
seltsiks vaid kaevu kaas 
Madis ohkas ja tudile tukkus
Siis ühmatas Raspeli Priidu 
kes kunagi ei kiskund riidu 
Sa aja end Madis nüüd püsti 
ja tunne end pagana hästi

REF: Kas Tallinnas ...

Oli see jõuluööl 
Madis tuli just töölt 
kohtas nurga pääl kaht ilget pätti 
Neil mesi oli keelel 
kuid kurjus oli meelel 
tahtsid ää võtta talt taskurätti 
Siis kurjustas Serbati Toomas 
jätke järgi te kurradi loomad 
Palju kasu on Serbati Tommist 
kes ei salli kui mehed on jommis

REF: Kas Tallinnas ...

Ükskord Madis oli hädas 
nagu mustlane mädas 
oli tüdruk kuid see ei vōtt vedu 
Räägi päiksest või kuust 
tüdruk istub kui puust
laua taga ja limpsab vaid segu 
Hädast aitas aga siis isand Joffe
kes teab laule nii noobleid kui roppe 
laia lōuaga hüüdis jambulaia
Madis Mäekalle sai pruudi majja

Aga ükskord algab aega
Mil ma tulen mootorsaega
Läbi Kadrioru pargi
Lõikan kada tarvis hargi
Roidan mööda võsaääri
Hiies ohverdan pasknääri
Meriväljal leiboriste
Tapan läbi linguviske

aapo ilves

"Laanetaguse suvi"

Jaan Kaplinski

luuletused filmist 
"Laanetaguse suvi"

1.

Ma teen toa tuule pealle,
elu ilma ääre pealle,
maja marjavarre pealle.
Lähme hellad, käime kullad -
millal me küll sinna saame,
kus on kurbade koduke?

2.

See maailm, mis elab sinus,
mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi.

See maailm sind peab kandma
ja sina pead kandma maailma,
ta on nii soe ja pehme,
tal on kaks niisket silma.

Kaks niisket lapsesilma, 
mis võtavad sinult rahu.
Sa tunned, et kunagi enam
sa oma maailma ei mahu

Ja maailm enam ei mahu
su sülle sooja ja varju.
Nii on see ikka olnud,
miks siis sa veel ei harju,

et kõike ei saagi võtta,
et kõike ei saagi anda,
et vabadus on ja valu,
mis tuleb sul endal kanda.

3.

Ma olen madalal sündinud,
mu hälli on varjanud rohi.
Ma olen madalal sündinud,
kuid siia ma jääda ei tohi.

Ma olen madalal sündinud -
kesk sammalt ja lehekõdu.
Ma olen madalal sündinud,
kuid madalal pole mu kodu.

Ma olen madalal sündinud,
kuid mu kodu on kaugel väljas
ja taeva ja mere ja tuulte peal
ja lagedal, vilus ja näljas.

Mu kodu on ära igatsus
ja lõunamaa mered ja liivad.
Ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad...