"Laanetaguse suvi"

Jaan Kaplinski

luuletused filmist 
"Laanetaguse suvi"

1.

Ma teen toa tuule pealle,
elu ilma ääre pealle,
maja marjavarre pealle.
Lähme hellad, käime kullad -
millal me küll sinna saame,
kus on kurbade koduke?

2.

See maailm, mis elab sinus,
mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi.

See maailm sind peab kandma
ja sina pead kandma maailma,
ta on nii soe ja pehme,
tal on kaks niisket silma.

Kaks niisket lapsesilma, 
mis võtavad sinult rahu.
Sa tunned, et kunagi enam
sa oma maailma ei mahu

Ja maailm enam ei mahu
su sülle sooja ja varju.
Nii on see ikka olnud,
miks siis sa veel ei harju,

et kõike ei saagi võtta,
et kõike ei saagi anda,
et vabadus on ja valu,
mis tuleb sul endal kanda.

3.

Ma olen madalal sündinud,
mu hälli on varjanud rohi.
Ma olen madalal sündinud,
kuid siia ma jääda ei tohi.

Ma olen madalal sündinud -
kesk sammalt ja lehekõdu.
Ma olen madalal sündinud,
kuid madalal pole mu kodu.

Ma olen madalal sündinud,
kuid mu kodu on kaugel väljas
ja taeva ja mere ja tuulte peal
ja lagedal, vilus ja näljas.

Mu kodu on ära igatsus
ja lõunamaa mered ja liivad.
Ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad...