mineviku poolt paika pandud, üle kantud läbi aja pidanud vastu ajaproovile, sisaldab kõike mida vaja taevas, tuli, vesi, õhk, maa ja pilved pea kohal muutuvad vaid inimesed ja olukorrad ning mandrite asukohad evolutsioon kohtab revolutsiooni, segi lüüakse kaardid üks jõuab lõpuni, kaks sootuks kaob kaardilt võidab teooria mis polnud plaanis ning saurusest saab sisalik kõlab imelik ja võimatuna justkui mustkunstniku imetrikk parimad hetked jäädvustab kollektiivne mälu läbi kroonikute sulgede tulevikku välja kulgeme valitute seltskond ei ole kinnine, astuge kaasa kõik kes te julgete jäädvustudes yhte hetke nagu superarvuti tehted ajatu teravik mis lööb masse kahte lehte kivikõva mitte pehme salvestades nagu meisel nimesid marmoril ajju sööbides läbi aja iga viimne kui element üks rütm, üks riim, üks mees, üks monument #Alko vali taevast üks täht - säravaim see mille poole püüdled las kannavad sind kriitika pluss joovastushüüded tugipunktiks saagu usk endasse kui pretsedenti loojasse, indiviidi - usk viide hiphop elementi pidev areng, progress sisse tallab oma rada las naabrikoerad hauguvad, sest sind on yks ja neid on sada tuhat miljon halli nägu ajahammasratas töötleb tuhat miljon inimkogu seda suht ükskõikselt vaatleb neelab, seedib, situb ilma mälumata tants ümber aurukatla, meedia propaganda atra veavad bürokraadid, kuivikud ja rahakummardajad paljud praagitakse välja, aga sellised on ajad tõusuteel on sinu aktsia, oma kaalukaussi ise pööra emotsioon on rohkem väärt kui iga kroon mis teenid tööga sulle monumendi püstitan, kes sa kuulad ainult seda mida ihkab hing, ütleb mõistus, tunneb süda ma ei vaja seda tunnustust, mis on valatud betooni minu jaoks on tähtsam mõelda, tunda, olla omamoodi unustage see sotsiaalne nõudlus, tung karjääriredelil mul on omad eesmärgid ma elan oma elumudelit #Tommyboy liigub seier päripäeva ja kivi kogub sammalt tuhmub tuli silmades ning välja langevad ükshaaval hambad must pleegib valgeks, ümber progetakse planeedi aju uus peatükk nõuab muutust Ka sina Brutus? langeb Caesar seljas nuga, huultel etteheide sama muster kordub jälle täna, homme, üleeile kuigi vastuseisu pole, sest kõik on osa suurest ringist saatusesõrm aeg-ajalt klikib siiski valel lingil marmor mureneb, deformeerub, jättes alles peotäie tolmu mis silmist on kadunud, pole olemas olnud sest mälul on lühemad jalad kui tõupuhtal taksikoeral valel tuhat uut rubriiki mida lapse silmad loevad mis on jäädvustamist väärt igaüks küsigu nüüd eneselt üks rütm, üks riim, üks mees, üks monument