Mul on mu noorusvainult

Mul on mu noorusvainult
üksainus sõber jäänd.

Tal lihtne nimi: Raimunt.

Ei ida ega läänt

ta eelista, ei põhja,

ei lõunat, kirret ka,

ei edelat, ei kagu,

mis loestki rääkida!

Nii, sõber Raimunt, elad

sa s i i n, kuid k u s – ei tea.

Sul veidi längus õlad,

sul veidi püsti pea

ja vahel ümberpöördult,

et õlad üleval

kui nõutus hämmelduses

ja pea seal vahel, all.

Silm särab sul! Oh, Raimunt,

kas on ka muret sul?

„Kolm väikest asja ainult –

sünd, armastus ja surm.

P a u l - E e r i k R u m m o

Kolm väikest asja ainult –

sünd, armastus ja surm.

Ja kui need saavad mööda,

siis pole muret mul.”

Oh, sõber, ära taha,

et ära jäänuks sünd.

Sest kust sel juhul, ütle,

ma oleks tundnud sind?

Ka armastus las olla,

ehk ta küll vaeva teeb,

ja surm – võib-olla seegi

veel ükskord sobiv leeb.

„Ei tea, ei tea,” ta vastas,

„ei tea, ei tea, ei tea.”

Ja kadus, ning ei näind ma,

kuis silm tal – õlad – pea