“Õhtu ilu”
I
Teeme õhtulla iluda, päivä mennessa menuda.
Ilu kuulub Hiiumaale, menu meie maa rajale.
Hiiumaa kuused kumavad, meie maa kased kajavad,
Laiusi lepad lajavad, Harju haavad haljendavad
meie neidista iluksi, ue hella hõiskamisest.
Öö om jo läve een nink ajap ärä valgust,
Oh tule, Jesuken, too meie hengel selgust!
So man, o Jesuken, om selge päiv nink rõõm.
Nüüd on see päev ju lõppenud ja kätte jõudnud öö,
kõik magab, mis on väsinud, ja lõpnud raske töö.
8
II
Juba tuleb onnis ohtukane,
viereb videvikukane.
Ma lä`än nuttes nurga puole,
haletses aseme puole.
Vottane kirbuga konelda,
lutigaga lüüä lusti.
Eit lä`äb taadiga magama,
ode lä`äb oma mihegä,
vend lä`äb nuore nuorikuga.
Ma lä`än nuttes nurga puole –
ma lä`än nuttes nurga puole
“Kõik tulge minu juure nüüd,
ma lä`än nuttes nurga puole
kui vaevavad teid rasked süüd!”
ma lä`än nuttes nurga puole
nii armas Jeesus hüüab:
ma lä`än nuttes nurga puole
“Noor, vana, suur ehk väikene!
ma lä`än nuttes nurga puole
Ma annan armu sellele,
kes andeksandmist püüab.”
ma lä`än nuttes nurga puole!
Luigekane, linnukane Kes täna elab julgeste,
kui lähed üle mereje,
vii minu isale tiata, ma lä`än nuttes nurga puole
vii minu emale tiata, võib homme olla tõbine
vii minu viie venna tiata,
kanna kahe ue tiata –
ja langeb surma sisse.
kui mina ära surekse, Kui lillekesed kaovad,
9
kuulaku minu järele,
et en sure suode pääle, ma lä`än nuttes nurga puole
rauge en radade pääle, nii inimesed surevad,
Kui mina ära surekse,
ei püsi ilmgi ise.
Kui mina ära surekse,
tehku mul kivista kirstu,
raiuku rahasta risti,
viigu mind Viru kiriku,
kandku Harju kamberije,
kus nie luukurid luevad
ja nie pappid palju laulvad.
Ärgu mind riella viigu,
porutagu vankurilla –
süda viigu Jeesukse sülesse,
käed Maria kädeje,
polved luoja pormandalle.
III
Päev lõpeb nüüd, jää armas Jeesus, mulle,
et minu süüd ei mulle surmaks tule.
Kui pimedus mind väga hirmutab,
Su valgustus mind jälle rõõmustab.
Tule, uni, ukseesta,
astu sisse akkenasta,
riugu-raugu reppänestä,
käi lapse kulma pääle,
lange silmälaua pääle!
Ulkusid unesulased,
kävid rammad käsküjalad,
etsisid unisi lapsi,
magajaida poisikasi.
10
Äiu, äiu, kiigu, kiigu,
kiigu, kiigu, kitsetalle,
lõegu, lõegu lambatalle.
Mina laulan lapsele,
Uni ukselta küsikse: kui see pardipojale.
“Kas on lapsija tuassa, Laulan une silmasse,
Kähärpäidä kätküvessa,
valge riiete vahella,
kena kimbu keskeella?”
tule uni uksest sisse,
astu sisse akenasta,
lase lapse lau peale,
kuku lapse kulmu peale,
asuta aseme pealla.
Kiigu, kiigu, kuigu, kuigu,
kiigu, kiigu, lõegu, lõegu.
IV
Viere, viere pääväkene,
Viere nüüd luuja vettä müeda...
Nätse, Jesus, mina tule,
et päiv otsa mineman,
nink öö pääle tuleman,
Viere, viere pääväkene,
Viere nüüd luuja vettä müeda...
Nüüd ma tule sino mano,
hengesõber, pale so:
valgusta Sa heldest mo.
11
V
Juba päeva peidetanne,
kuuvalget varastetanne,
kes see peidab meilda päiva,
kes see kuuvalget varastab,
Jumal peidab meilda päiva,
Looja kuuvalget varastab,
las tuleb õnnis hommik kätte,
päeva tõus saab metsa pääle,
mina laulan lauda notkub,
toa taga tamme notkub,
kaevu ääres kaske notkub,
üle õue õrsi notkub,
ilu kuulub Hiiumaale,
kuma kuulub Kuramaale,
mõnu kuulub meie maale,
las tuleb õnnis hommik kätte,
päeva tõus saab metsa pääle.
VI
Ma tänan Sind, et oled mind, oh Jumal, armust hoidnud
selsamal ööl, et täna veel mind päev on tervelt leidnud!
Ma tänan Sind.
Kui pimedus ja ahastus mu hinge öösel katsid,
kui vaevasid mind patu süüd, siis mulle abi saatsid.
Ma tänan Sind.
Ma palun sest Sind südamest, oh anna andeks mulle
mu suured süüd, mis mina nüüd ja enne teinud Sulle.
Ma palun Sind.
Sell`olgu au, kel armunõu: au Isal` ja ka Pojal`,
ning Jumalal`, sell`trööstijal`, sell`ainul`rõõmutoojal`!
Ma tänan Sind.
Ma tänan Sind...