Põhjamaa poiss, nimega Nipernaadi.

Kaugel kaugel, taga maade ja merede elas Kapurthala kuulus Vürst. Ja Maharadžal oli tütar - Enelele. Säärane väikene ja õrn nii kui õide puhkenud pääsusilm. Ja kõndis tema niimoodi tantsides ja hüpates.. ..pärlitest keed kui kuu hõbedased niidid ta ümber. Ja nüüd järsku jäi haigeks. Mitte keegi ei osanud ravida, mitte keegi ei tea rohtu haiguse vastu. Maharadža oli kurbusest koos kui tühi kott. Kuulutas üle maade ja merede, kes päästab Enelele, saab enesele võimu, rikkused ja saab endale Enelele õnnistuseks. Vaata, juba voolavad valgete elevantide pikad karavanid. Kihutavad kaugetest maadest rongid ja laevad tema maa poole, ent seal samas, teiste hiilguste ja toreduste keskel sõidab ka Toomas. Põhjamaa poiss, nimega Nipernaadi. Ilma hiilguseta ilma toreduseta, tööpoisi kehvas riietuses... Ja kui kõigi maade targad on proovinud oma jõudu ja midagi pole välja tulnud, proovib poiss ka oma õnne. Ja mis ta teeb? Ta ei tee midagi. Ta ainult räägib. Ta räägib oma maa metsadest ja niitudest, valgetest öödest, palavatest päevadest, jõgede vahulistest koskedest ja soode salapärasusest. Ent vaata, Enelele tõuseb oma külmalt asemelt ja pääsusilm lepalinnuke naerab rõõmsalt ja heledalt. Vaata, ongi ta terve. Rikas Maharadža lõi rusikaga vastu rindu ja ütles: "Võta kõik, mis minul on. Võid mind kah tarvitada endale kannupoisiks". Ja siis ütles too poiss põhjamaalt, nimega Toomas: "Ma ei taha teilt kübetki rikkust, sest ma ise olen tuhat korda rikkam. Mul on põhjamaal õõtsuvaid metsi, üle nende lendavad kluugutavad metshaned, mul on põllud ja kui tuul paitab nende kuldseid viljapäid on nii nagu kohiseks meri ning päike on meil - see särab isegi keskööl."